Ühel augustikuu hommikul aastal 1971 arreteeriti Palo Altos, Californias, ükshaaval oma kodudest hulk noorukeid. Nad ei tundnud üksteist, ega saanudki päris hästi aru, mis toimub. Neile esitati süüdistus relvastatud röövis või sissemurdmises. Seejärel toimetati nad politseijaoskonda, võeti sõrmejäljed ja loeti ette nende õigused.

Nii algab psühholoogide Philip Zimbardo, Craig Haney, W. Curtis Banks, David Jaffe poolt Stanfordi Ülikoolis läbiviidud katse, mida hiljem tuntakse Stanfordi vanglaeksperimendi nime all. Algselt kavandati katseajaks kaks nädalat, kuid uurijad pidid eksperimendi lõpetama juba kuue päeva möödudes.

Nende noorte meeste ühiseks nimetajaks oli olnud fakt, et nad kõik vastasid ajalehekuulutusele osaleda eksperimendis, mis püüab uurida tavainimese käitumist vanglakeskkonnas. Noored mehed, kes katsesse välja valiti, olid keskklassist, intelligentsed ja terved. Eriliselt kontrolliti, ega neil ei ole vaimseid probleeme. Uurimuse eesmärk oli vaadata, kuidas mõjutab nende noorte meeste käitumist see, kas nad satuvad juhuslikult vangi või vangivalvuri rolli.

Seega vanglas määrati noortele uued rollid – osa vange määrati loosi tahtel vangivalvuriteks ja teised vangideks.

Vangla ise asus tegelikult Stanfordi ülikooli keldris. Ühe aastaid vangis istunud mehe arvates nägi vangla päris ehtne välja. Seintesse olid peidetud kaamerad tegevuse jälgimiseks. Katse korraldajad ise olid samuti katses osalised ametnike ja juhtkonnana.